Eessõna
Kirjutasin selle teksti aastal 2019. Praegune polliiitiline olukord teeb loomulikult valvasaks ja küsitavaks piiriäärsetsse aladesse investeeringud. Samas on ajalugu jätkuv ja halvad ajad asenduvad headega ning lisaks tuleks vastata selliste taastamiste vastuväidetele küsimusega, et kas analoogsed pommitamised Ukrainas tähendavad seda, et seal peaks taastama linnad teisiti kui nad on enne olnud, lubades sellega arhitektidele suuremat loominguvabadust ja kaasaegsust? Lisaks analoogsel teemal uus neoklassika, asukohas Le Plessis-Robinson, video link: https://www.youtube.com/watch?v=XfonhlM6I7w
Koostas Kert Kits
Narva vanalinna taastamine on võimalik
“Kaasaegsel brutaalsel muutuval ja modernsel ajastul vajab inimene
sidet ajalooga ja tuge minevikust, tajumaks oleviku väärtusi objektiivselt.”
Suurbritannia kroonprints Charles
Käesoleva ülevaate eesmärgiks on ettepanek kaaluda II Maailmasõja ajal Punaarmee poolt 1944. aasta märtsis lauspommitamises hävitatud Narva ajaloolise vanalinna taastamist.
Narva vanalinna taastamisega saaks Eesti ja Euroopa tagasi erakordse barokiajastu arhitektuuripärli, ning Narva vanalinnast kujuneks Euroopa idapiiril võimas sõjavastane rahu monument.
Narva barokse vanalinna taastamine suurendaks Narva, ja kogu Ida-Virumaa ning Peipsi järve äärse regiooni atraktiivsust turismi sihtkohana ja elavdaks majandust.
Käesolev ülevaade esitab põhjused, miks on Narva ajaloolise vanalinna taastamine amortiseeruvate sõjajärgsete hruśtśovkade piirkonnas majanduslikult ja tehniliselt mitte üksnes võimalik, vaid ka kasulik.
Vastavasisulisi artikleid on kirjutanud ja seda ideed genereerinud Lauri Vahtre. Samuti Narva entusiastid, youtube kanalis on leitav eesti- ja venekeelne lühifilm ``Narva vanalinna taastamine on võimalik!``
Saagu meie eesmärgiks edasisele planeerimise-, projekteerimise- ja ehitustegevusele suuna andmine nii, et tekiks prioriteet taastada Narva vanalinn. Rahvusvaheline kogemus osutab, et küsimused, mis nii mahuka ettevõtmise puhul tunduvad esiti ehk liiga keerulised ja puudutavad omandiõigusi, kommunikatsioone, planeeringuid, on tehnilised küsimused ja teiste riikide ja linnade praktilisi kogemusi eeskujuks võttes lahendatavad.
Alustuseks: positiivne kogemus barokse vanalinna taastamisest
Enne Narva vanalinna ülesehitamise võimalikkuse ja vajalikkuse juurde suundumist sissejuhatuseks kõigile, kes peavad sellist mõtetki pigem ulmeks, kui reaalselt teostatavaks tooksime ühe näite Euroopast. Põhja-Bavaarias Saksamaal asuv Rothenburgi linn on Saksamaa üks suurimaid turismimagneteid, mis meelitab igal aastal kohale kaks ja pool miljonit turisti. Suur osa neist inimestest, kes tulevad nautima Rothenburgi keskaegset vanalinna ei tea aga, et see ajalooline linnasüda hävis 1945. aastal. Keskaegse vanalinna taastamisele ja uuesti ülesehitamisele eelnesid tulised ja pikad vaidlused. Kuid kui lõpuks siiski otsusele jõuti ja vanalinn taastati oli kõigil põhjust tõdeda: tegu oli ainuõige otsusega nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. (Vt. “Rebuilding the Middle Ages after the Second World War: The Cultural Politics of Reconstruction in Rothenburg ob der Tauber, Germany,” Journal of Historical Geography 31, no. 1 (2005): 94-112. Article in Journal of Historical Geography January 2005.)
Vaade taastatud Rothenburgi vanalinnale, mis ehitati uuesti üles, kuigi hävines sõjas täielikult.
Venemaa ja Euroopa idapiiril asuva Eesti linna, Narva taastamine annaks samasuguse tulemuse - see oleks otsus ja tegu, millest saaks tõeliselt suur Eesti kultuuritegu ja seeläbi ka rahvusvaheliselt laia kõlapinda leidev hea mainetegu Euroopas ning pole kahtlust, et samamoodi aitaks see tõsta Narva ja kogu Ida-Virumaa atraktiivsust turismi sihtkohana, elupaigana ja oleks Eestile ka majanduslikult kasulik. See on kultuuri küsimus!
Sõjas hävinenud Narva on jäänud helisema paljudes südametes.
Katkend raamatust Evi Tael, Lapse silmadega vanast Narvast. 2005 kirjastus Varrak:
“Sel ajal unistan ikka, et kui suureks saan, lähen Narva tagasi. Kes oleks siis kõige hullemaski hirmuunenäos osanud aimata, milline saab olema selle linna saatus! Ahastusega kuulasime 1944. aasta kevadel Narvast pagendatute jutte linna all toimuvatest lahingutest, pommitustest, õhurünnakutest. Kuude kaupa nagu üks üheksanda märtsi öö! Ja veel see hirm, et venelased ikka tõesti tulevad tagasi... Aga pagulasi muudkui tuli ja tuli... Juba oli rinne Sinimägedes — no see oli juba kõige lõpp! Ent kui sõjategevus taandus ja kogu Eestigi lõpuks ,,vabastatud`` selgus, et narvakatel enam kuhugi minna ei olnud — Narvat ennast enam ei olnud. Ja Narva varemed olid juba täis valgunud tulnukatest, kelle kodud olid Venemaal hävitatud, aga kes olid veendunud, et elu purustatud ``Pribaltikas`` on ikkagi parem kui nende endi kodumaal. Muidugi riigivõim soosis neid igati, vabrikuid hakati kohe taastama, Venemaalt saabunud, kes seal tööd leidsid, olid äärmiselt vähenõudlikud ja vanu narvakaid — ma ei tea, kas ainult eestlasi või kõiki teisi ka, kes linna traditsioone edasi oleksid suutnud kanda — lihtsalt enam sinna tagasi ei lastud. Kas praegune uus linn oma immigrantidest elanikkonnaga seal Narva jõe ääres vana Narva varemetel on tõesti ka Narva? Küllap need immigrandid on eluga kohanenud ja ja leiavad, et kõik ongi nii, nagu peab.
Ainult Hermanni kindlus ja raekoda jäid veel sõjast püsti, ehkki varemetes; kindlusesse on rajatud küllaltki väärikas muuseum, mis pidavat pidevalt täienema. Aga raekojas otse silmitsi vana Raekoja platsi peal, põrnitsesid veel mõne aasta eest sünged nõukogude ehituskunsti pärlid- hallid hruśtśhovkadest kortermajad. Võib-olla on need viimase kümne aasta jooksul ära koristatud? – Ehk Eesti vabariigi ajal sellest linnast jälle midagi tuleb.” Evi Tael, sünd 1924 aastal.
Narva taastamine ja selle tegevuse toetamine võiks emotsionaalselt olla oluline ka Soomele ja Rootsile. Mõned Soomet II Maailmasõja ajal kaitsmas käinud Eesti sõjamehed on meenutanud, et just äge vastupanu Narva rindel võib olla see põhjus, miks Stalini Punaarmee, mis soovis kiiresti jõuda Berliini II Maailmasõja lõpul otsustas mitte suunata lisajõude Soomet vallutama, mistõttu jäi Soomel üks suur katsumus läbimata II Maailmasõja lõpus ja riik säilitas iseseisvuse erinevalt Punaarmee sõjateel Berliini kiirustanud väeüksuste teele läbi Narva jäänud Baltimaadest. Huvi ja toetust ajaloolise Narva linnasüdame taastamise vastu võiks eeldada ka Rootsist, mida seob Narvaga aeg, mil Eesti kuulus Rootsi kuningriigi alla, ja Narvas elas ja suri tuntud Rootsi väejuht Pontus De la Gardie (1520 – 5. november 1585).
AJALOOST VEEL - Narvat plaaniti Rootsi teiseks pealinnaks
Narva asula tekkis ilmselt muinas eestlaste linnuse kohale, mille lähedale ehitasid hiljem oma linnuse Taani kuninga vasallid. Narva esineb linnana ürikutes esmakordselt 1329. aastal (Arnold Süvalepp, Taani aegne Narva). Vanem meile teadaolev kirjalik linnaõigus Narvale anti kuningas Valdemar IV poolt 1345 aastal. Kindlasti olid aga Narval linnaõigused juba varem, tõenäoliselt 1305 aastal.
XVII sajand oli Narva arhitektuuri kuldajastu. Kuni selle ajani oli puidust ehitatud linn hävinud mitmel korral ja pärast 1659. aasta põlengut ehitati linn 30-40 aastaga uuesti ja kivihoonestusega üles. Kivihoonestust aitasid rajada õitsvast kaubandusest saadud tulud. XVII sajandi keskel oli arutluse all teha Narvast Rootsi teine pealinn, uus kuninglik residents. Residentsi küll ei tekkinud, kuid tulemuseks sai Narva vanalinna barokkarhitektuurne hoonestus, mis segunes kohalike ehitustavadega. Kivikatused, raidkivi portaalid, nurgatornid hoonetel, tuulelipud, võred. Teise maailmasõjani püsis Narva vanalinn pea muutumatuna ja sellisena nagu see XVII sajandil oli välja kujunenud.
Linn hõlmas XVIII sajandi alguseks 67,8 ha. Ehituskrunte oli ca 400. Elanikke oli linnas umbes 5000.
Praegu on vanalinnas 55600m2 netopinda ja 935 korterit, mis asuvad nõukogude okupatsiooni esimestel kümnenditel ehitatud nn. hruśtśovkades.
http://www.wikiwand.com/et/Narva_ajalugu
Süsteemi elementide väljavahetamisel saab süsteemi iseorganiseerumise ja järjepidevuse lõpetada. Seega, vahetades välja elanikkonna linna traditsioone enam edasi ei kanta, ´´kujundades`` linna hävituslennukitega katkeb ka füüsiline ajalugu. Kuid midagi jääb alles, ning seda näitab paljude narvakate nägemus ja soov linnakeskuse taassünni vajadusest ja taastamisest endisel kujul.
Narva hävingu põhjus 1944 ei olnud juriidilist laadi, juriidilised takistused on kaasajal, kus kehtestatud planeeringud ja Narva vanalinna mitteterviklikult käsitlevad vahepeal vastuvõetud otsused, Veneetsia harta kohusetundlik järgimine takistavad vanalinna taastamast. Juriidiline aspekt ei huvitanud 1944 kedagi, oli ideoloogiline. Ka praegu tuleks kõrvaldada esmalt ideoloogilised tabud – mõtlemisest tulenevad takistused, millede taha põrkub juriidiliste küsimuste lahendamine.
Kui esiteks saneerisid linna hävituslennukid, siis taastamise takistamine või pigem Euroopa erakordse arhitektuuripärli taastamise võimalikkuse eiramine ja taastamise võimalusele mittemõtlemine toimub kabinettides.
Narva hävitatud vanalinna ehitati aastatel 1659 kuni 1704 ja suuremate muutusteta säilis vanalinn kuni 1944, aasta 6. märtsini. Meie elame aastal 2020. Seega on näha, kui napp ajavahemik on möödunud sõjast, mille lõppedes puudusid ressursid linna taastada, ning milline on linna eelnev ajalugu, mis hetkega katkestati.
Inimene elab omas ajas ja tõmbab piiri mineviku ja oleviku vahele, kusjuures minevik on ebaproportsionaalselt minevikulisemalt tunnetatav sündmuste osas, mis on toimunud enne neid sündmusi hindava subjekti sündi.
Meenutuseks. Narva vanalinna hävitamine 1944
6.–7. märtsil 1944 toimus Narva linnale õhurünnak, mille käigus NSV Liidu õhujõudude poolt läbiviidud pommitamise käigus hävitati enamik Läänemere barokipärli Narva vanalinna keskaegsetest ehitistest. Kui Tallinnas hukkusid pommitamise tagajärjel tsiviilisikud, siis Narvast kui rindelinnast olid inimesed evakueeritud juba alates 25. jaanuarist 1944.
Jaak Juske: Vähe teada fakt on, et soomlased võtsid 9. märtsi öösel ette kättemaksuretke, kui tuli info, et Nõukogude lennuvägi on Tallinna pommitamas. Kätte ei soovitud maksta Tallinna ründamise eest, vaid sama aasta veebruaris toimunud Helsingi kolme suurpommitamise eest. Soomlaste lennukid liitusid kahtlust äratamata Nõukogude pommitajatega, kes olid suundunud Leningradi lähistele tankima ja uut pommilaadungit võtma, ja kui Nõukogude lennukid olid maandumas või maandunud, avati tuli ja hävitati või muudeti lennuvõimetuks, ajaloolase Jaak Juske hinnangul u. 300 lennukist u. 240. Lisaks lennukitele hävitati ka palju lennuväljal olnud kütust. Ootamatust tulistamisest tekkinud paanika ja segadus võimaldasid soomlastel ohutult taanduda. Hulljulge rünnak kärpis tugevalt Tallinna pommitama naasnud pommitajate arvu. [3] On olnud hinnanguid, et kui soomlaste vasturünnakut ei oleks toimunud, võinuks Tallinna pommitamises täielikult hävida ka Tallinna vanalinn.
Narva 1948
● Jaanuar 1942, Narva – toimus 3 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.
● 25. jaanuar 1942, Narva – toimus 3 rünnakut. Suuremad kahjustused hoonetel. Hukkus tsiviilisikuid.
● 5. märts 1942, Narva – surma sai 8 tsiviilisikut.
● 8. märts 1942, Narva – toimus 2 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.
● 11. märts 1942, Narva – toimus 3 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.
● 15. märts 1942, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 3.–14. mai 1942, Tallinn – kahjustusi polnud.
● 15.–1õ. mai 1942, Tallinn – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 25. juuni 1942, Narva – kannatada sai raudteesild.
● 2. august 1942, Narva – üks inimene sai surma ja neli haavata.
● õ. august 1942, Narva Jõesuu – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 15.–1õ. september 1942, Tallinn – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 5. oktoober 1942, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 7. oktoober 1942, Narva – 7 tsiviilisikut sai surma.
● 14. jaanuar 1943, Narva – hävis 12 hoonet. 7 tsiviilisikut sai surma.
● 27. jaanuar 1943, Tartu – 18 tsiviilisikut sai surma, nende hulgas botaanik Teodor Lippmaa, tema abikaasa ja nende 8-aastane tütar Siiri. Haavata sai 13 inimest. Hävisid mitu hoonet, tugevaid purustusi said botaanikaaed ja Tartu Kunstimuuseum.
● 9.–10. veebruar 1943, Narva – raudteejaamas sai pommitabamuse laskemoonarong.
● 11. veebruar 1943, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 14.–15 veebruar 1943, Tallinn – hävis 117 hoonet. Umbes 20 tsiviilisikut sai surma.
● 21. veebruar 1943, Tallinn – vigastada sai 9 hoonet.
● 22.–23. veebruar 1943, Tallinn – 44 hoonet sai vigastada.
● 13. märts 1943, Narva – 10 tsiviilisikut sai surma.
● 1õ. märts 1943, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 25. märts 1943, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 1õ. mai 1943, Narva – Kreenholmi piirkonnas said umbes 70 saksa sõjaväelast ja tsiviilisikut surma.
● 13. juuni 1943, Narva – Hävisid Raekoda ja muuseumihoone, õ tsiviilisikut said surma.
● 18. juuni 1943, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
● 24. juuni 1943, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel.
o veebruar 1944, Narva – väiksemad kahjustused hoonetel. Evakueeriti 85% elanikest, ülejäänud elanikud evakueeriti järgmiste rünnakute ajal.
● märts 1944, Narva linnale heideti üle 200 lennukipommi.
● 6.–7. märts 1944, Narva pommitamine kestab 11 tundi järjest. Umbes 200 lennukit heitis alla ligi 3õ00 pommi. Linn hävis täielikult.
● 7.–8. märts 1944, Narva, Tapa jt – rünnakud mitmele Eesti linnale, millest võttis osa ligikaudu 490 pommitajat.
● 17.–19. märts 1944, Narva- pommitati Narva varemeid.
● 25. juuli 1944, Narva – linn purustati täielikult.
NARVA TAASTAMISE IDEEST pessimistidele ja kriitikutele
Selleks, et hinnata sündmusi ja nähtusi, tuleb läheneda üldiselt üksikule ja mitte unustada põhjuse ja tagajärje seost.
Kui mainitakse, et ehituskunst on kiiretes muutustes olnud viimase 100 aasta jooksul ning et see kiirendus muutustes ei ole eraldatud ülejäänud inimtegevusest ja et see ei toimu ainult ehituskunstis, siis sellega ilmselt nõustutakse.
Muutustel on põhjused. Muutustel on ka väärtuse mõõdupuu ja muutusele saab anda hinnangu ka primitiivses kategoorias - hea või halb.
Sellele võib muidugi vastu vaielda, nagu lihtsas kõnekeeles on tavaks, et igas halvas on midagi head, kuid me ei käsitle siin piiripealseid küsimusi, mis võiks selliseid kahtlusi ja mõtteid tekitada. Lähtume ilmselgeid vastuseid võimaldavatest näidetest ja küsimustest.
Narva linna lauspommitamise võib ilmselgelt liigitada halva alla ja kes ei ole nõus vaielgu vastu, aga vastuvaidlemiseks argumente siinpool Narva jõge pole. Ei ole ühtegi positiivset momenti, mida esile tuua. Narva linna, peame silmas vanalinna osa, ehitati ca 400 aastat ja hävitati paari päevaga. Hinnata väärtuslikuks seda ``ehituskunsti``, mis on rajatud peale suurt õnnetust, meie sisuliste vaenlaste poolt on ilmne lahti ütlemine väärtuspõhisest hindamisest, minnes hinnangute andmisele võrdsuse alusel, justkui endine vanalinna arhitektuur, struktuur ja hruśtśovkad on arhitektuurselt, kultuuriliselt ja oma esmapäritolult võrdsed, mida nad aga ei ole. Võrdsustada sotsialistlik arhitektuur ajaloolisega, pole kõige terviklikum lähenemine, hruśtśovkad on elamuehituse massitoodang enne majatehaseid.
Teadaolevalt on ehitiste taastamine hiljem, kui nende hävimisest on möödunud piisavalt aega, tekitanud sellele tegevusele hulgaliselt vastuargumente.
Teise maailmasõja järgse arhitektuuri muutumise põhjusteks on ühelt poolt sõda ja teiselt poolt moodsad tehnoloogiad, fossiilsete kütuste kasutuselevõtmise tagajärjel ehitustehnoloogia ja materjalitööstuse muutumise kaudu ka esteetika muutumine. Selles kõikide võimaluste uljuses on vana keskkonna taastamine paljude meelest tagurlik nähtus.
Ehituskunst on omamoodi oma aja peegel: mõjutatud valitseva riigikorra poliitilisest olukorrast, käskudest, keeldudest, segatuna loomingulise mõtteviisi, teadmiste- ja oskustega maailma mõjutustest.
Kui vaadelda ehituskunsti muutumist kasutatud energiat silmas pidades, siis teadaolevalt nii ehitusplatsi augu kaevamisest kuni katusematerjali paigaldamiseni on selle tegevuse energiaallikaks kaasajal peamiselt nafta.
Nafta kasutusele võtmine on määratult kiirendanud ehitusprotsessi kulgu. Selle kiiruse ja võimaluste paljususe tõttu on muutunud ka suhtumine taastamisse, keskkonna ülesehitamisse nn koopiana või traditsioonilise stilistika kasutamisse.
Kui ei ole fossiilseid energiaid ei ole ka modernistlikku arhitektuuri. Ühelt poolt mõistame hukka moodsa energia ja tehnoloogia poolt tehtud hävitustöö, teisalt ei luba selle aja eelse arhitektuuri jätkamist, selline arhitektuur nimetatakse ajalooks ja irrelevantseks, seda ei õpetata rohkem kui restaureerimise jaoks on vajalik. Muutunud on linnade mõõtkava ja struktuur. Nafta kasutamise algusest kuni selle tipuni on aega möödunud ca 150a, sellest tipust väljume märksa lühema ajaga.
Vana Narva hävitamise energiaallikaks oli nafta, vähemalt lõhkekehade viimiseks optimaalsele kõrgusele. Üks põhjus selles peaaegu ülekeevas ehituste ajaloo pudrupotis ja vastuoludes on efektiivse energiakandja kasutamine, mida eelneva ajaloo jooksul käepärast võtta pole olnud.
Kui enne esimest ja teist maailmasõda oli taastamise või restaureerimise objekt hoone osa või üksikhoone, siis peale Teist maailmasõda on uus olukord, kus vanad lähenemised enam ei sobi. Mida teha kui pühitakse maapealt kvartal, pool linna?
Purustatud hooned Narvas jäid taastamata, sest uus NSV Liidu ideoloogia ei olnud sellest huvitatud. Tähtsamaks peeti kiiret industriaalset ülesehitustööd s.h ka kiiret elamispinna-küsimuse lahendamist. Vaid lühikesel ajal kohe pärast sõda peeti Narvat taastamiskõlbulikuks. Selle kohta tehti ka kavandeid ja planeering, mis on ka säilinud. Kohe peale sõda puudusid aga ressursid, et pommirünnakus hävinenud Narva hoonete taastamine ka ellu viia.
Küsimused, mida vaatleme
1. Kui ehitis või linn hävitatakse, kui palju peaks mööduma aega, et muutuks paradigma selle kohta, et kaoks soov seda ennistada üks-ühele ja leitakse vastuargumendid, et see on sobimatu erinevatel põhjustel?
2. Kui suures osas on vajalik ehitise taastamisel traditsiooniliste ehitustehnoloogiate kasutamine?
3. Milline on areng või pigem olemasoleva muutumine ajas, kui ei tehta mitte midagi? Areng on kvalitatiivne tõus, muutumine võib olla üks või teine.
4. Millises järjekorras taastada?
MIS ÜLDSE ON ILU
Kuna problemaatika toetub laiematele alustele peatugem küsimusel ilust.
Ilu mõiste arhitektuuris ja vajaduste defineerimine hoonete loomiseks on kaasajal asendunud planeeringus või projekteerimistingimustes määratud parameetritega, lisaklausliga, et hoonestus peab olema kaasaegne. Mis on kaasaegsus ja kas sellega on kuidagi seotud ka ilu, pole täpselt selge. Kaasaegne on iga tegevus, mis on teostatud kaasajal. Ilu ei määra parameetrid, nad isegi ei määra stiililist ühtlust. Parameetrite sisse saab luua ilu, kuid nad ei ole kuidagi ilule tagatiseks.
Ilu on fundamentaalne kultuuriline väärtus, mida ei saa määrata parameetritega, see on määratud objekti elementidega, detailidega, terviku ja osade proportsioonidega, nende suhetega, materjalidega ja ajalooliste analoogiate kasutamisega.
Ilul on ka ajaline väärtus. Näiteks kaasajal peetakse automaatselt väärtuslikuks seda, mis on uus ja objekti väärtus ongi tihtipeale vaid selles, et see on uus ja huvitav. Huvitav ei ole sünonüüm ilule. Aeg või täpsemalt inimesed annavad sellele hiljem oma hinnangu, kas see ikka oli ilus.
Ehitised, mida peetakse ilusaks ja mida külastatakse kui vaatamisväärsust on kõikidel ajahetkedel omanud teatud väärtust ning see on ka üks põhjustest, miks nad on säilinud läbi aegade.
Ehitusse investeeritakse, mida vähem me investeerime ja mida kallimalt müüme, seda rohkem saame raha , et jälle saadud tulu odavalt investeerida ja tulem kallilt müüa. Kuid selline eeldus on lühiajaline, see toodab rikutud keskkonda, mis on odav ja mida ei müügi lõpuks ja milles ei taheta elada siis, kui see keskkond ei ole enam uus. See on süsteemisisene orjus, millest võiks väljuda.
Arhitektuuris on ilu arhitektuuri kultuurilise ja materiaalse väärtuse aluseks, see on tema väärtuse eeldus, (loomulikult kuuluvad siia ka tugevus ja otstarbekus, kuid ilu on hetkel nendest kõige sandimas olukorras) selle eelduse alusel me ei saa eemalduda minevikust ja pidada arhitektuuris ilusaks pelgalt head üksikobjekti kompositsiooni, mis eraldub kontekstist. Meie teema käsitluses tuleb Narva vanalinna taastamisel lähtuda ajaloost.
Leon Krier, tsitaat : “Arhitektuur peab olema kaasaegne, mitte vaatama minevikku - me oleme kuulnud seda postulaati. Zeitgeist- ajastu vaim, mis on siis see ajastu vaim. See on automaatselt millegipärast väärtusskaala ülemises otsas ilma kriitikata. Kui nüüd hakata mõtlema milline on ikkagi meie ajastu vaim ja seda omadussõnadega sisustama hakkame, siis me enam nii rõõmsad ei ole. “
Kui ilu käsitletaks alati sama hoolikusega kui raha, milline oleks siis ,milles me elame? See lause on idealistlik, kuid praeguse teema kontekstis tajutava olulisusega. Tuleb teha õiget asja, ja mitte alati vaadata eelarvele ja õige asi tähendab jätkusuutlikkust, pikaealisust.
Linnade arendamise jaoks on tehtud erinevaid plaane. Kui selle plaani on teinud staararhitekt, siis tihti publiku kriitikameel kaob, näiteks Le Corbusie plaan Pariisi jaoks - see ei realiseerunud, kuid seda on kasutatud mujal. See lähenemine ja selle populariseerimine on rikkunud määratult elukeskkonda.
Paavst Pius II, s. 1405, lasi ümber ehitada linna, milles ta sündis - Corsignano. Linna ümberehitamine läks plaanitust kallimaks ning arhitekt pidi sellest paavstile ette kandma.
“Kui ma oleksin eelnevalt teadnud selle projektiga kaasnevaid kulusid, ei oleks ma seda ehitanud, aga ma pean teid tänama, sest kui seda ei oleks teinud, oleksin ma ühiskonna ilma jätnud sellest ilust,” võttis paavst plaanitust kulukamaks läinud tõsiasja kokku. Linn sai Pienza nimeks paavsti järgi.
Praegu on see UNESCO maailmapärand.
.
ARHITEKTUURIGA SEOTUD MÕTLEMISEST KAASAJAL
Ühiskond ja selle arengud mõjutavad filosoofiat ja filosoofia omakorda ühiskonda. Sellised arengud panevad aluse uutele leiutistele, teistsugustele maailmatõlgendustele, teaduslikele koolkondadele või ka viivad arengus tagasi. Selleks, et mõista ajastu positiivseid ja negatiivseid külgi ja kas kaasaegne mõttemaailm on üheselt hea või teeb osades aspektides varjatult meie elukeskkonnale ja heaolule kahju, tuleb vaadata laiemat konteksti.
Teise maailmasõja järel tekkinud arengud Euroopa filosoofias ja sellele järgnevalt arhitektuuris olid küll osa oma aja vaimust, milleks oli näha kõike tõlgenduste ja nende seostena, seada kahtluse alla hierarhiad ja inimest alla suruvad institutsioonid, kuid nende arengute tagajärjena kannatas elukeskkond, sest seati kahtluse alla ka ilu kui selline. Seetõttu vähenes püüd luua inimesele meeldivat keskkonda ja esteetilisi eluolusid.
Nüüdseks on vaibunud dekonstruktsionismi jt liikumiste entusiasm, mis näitasid üles ilu suhtes hoolimatust. Pool sajandit hiljem on näha kurb tõsiasi, et tollane moderne hoonestus on aina suuremas mastaabis lagunenud, hüljatud ja oma esialgse hinna kaotanud. Põhjustele viitavad Ann Sussmanni ja ta tiimi uuringud inimese suhestumisest arhitektuuriga, kus mõõdeti inimese silmade liikumist arhitektuuri suhtes. Silma liikumine ebakorrapärastel ja ebainimlikel abstraktsetel pindadel on kaootiline, silm ei peatu, puudub detailide hierarhia. See tekitab vaatlejas stressi, sellised pinnad iseloomustavad laiemalt kõiki modernistlikke arhitektuuriliikumisi.
Vt. https://commonedge.org/game-changing-eye-tracking-studies-reveal-how-we-actually-see-architecture/?utm_medium=website&utm_source=archdaily.com
“Ajalooliste ja arhitektuuriliste maamärkide taastamist on paljud pidanud mitte eriti tõsiseltvõetavaks väljendusviisiks arhitektuuris. Tähelepanuväärsete hoonete kadumisse on suhtutud kui võimalusse luua midagi uut ja kaasaegset ja öeldud, et uued hooned peaksid vaatama tulevikku, mitte minevikku. Kuid üldteada on ka suhtumine, et loodus- või inimtekkeline tragöödia ei tohiks meid jätta ilma olulisest pärandist ning ajalooliste hoonete taastamine on seaduspärane tegevus. Taastamine teenib emotsionaalseid, patriootilisi, esteetilisi ja hariduslikke vajadusi. Ja mis peamine - valdav osa taastatavatest hoonetest on tõelised saavutused.
``Aeg on näidanud, et vaid vähesed inimesed kahetsevad hiljem arhitektuuripärandi taastamist,” on võtnud rahvusvahelised arutelud ja kogemuse arhitektuuripärandi taastamisest kokku Calder Loth, USA arhitektuuriajaloolane ja New Yorgis asuva USA klassikalise arhitektuuri instituudi ICAA teadur artiklis “Arhitektuuri taastamine; austustvääriv traditsioon” (“Architectural Reconstructions: A Respectable Tradition”, https://www.classicist.org/articles/architectural-reconstructions-a-respectable-tradition/)
.
Sovetiarhitektuuris kadus inimlikkus
Arhitektuuriga seostub enim 20. sajandil alguse saanud Bauhausi koolkond, mille rahvusvaheline stiil, mida iseloomustab ornamentide puudumine, funktsionalism ja apelleerimine universalismile oli ülemaailmselt domineeriv kuni 20. sajandi lõpukümneteni. Läbivalt levis dekonstruktivistlik arhitektuur Nõukogude Liidus, kus ühtlaselt funktsionalistlik ja oma monotoonsuselt inimest atomiseeriv ja võõrandav stiil esindas futuristlikku kommunismivaimustust ja kõigi inimeste võrdsust, kuid seejuures kaotas oma universalismi tõttu igasuguse inimlikkuse.
Novembris 2018 asutas Suurbritannia valitsus komisjoni “Building Better, Building Beautiful” (ehitada paremini, ehitada ilusamalt - eesti k.), mis on esile kutsutud ideest, et arhitektuuris loobutaks modernismist, kaitsmaks linnu. Komisjoni eesmärk on kontrollida arhitektuuri esteetilist sobivust erinevates planeeringutes. Selle komisjoni endine esimees, kes kahjuks lahkus, Sir Roger Vernon Scruton on inglise filosoof ja mitmete teoste autor, kes keskendub esteetikale ja poliitilisele filosoofiale, pooldab parempoolseid, traditsioonilis-konservatiivseid vaateid. Komisjon pöörab tähelepanu ilu tähtsusele hoonestuse arengus.
Komisjoni sekretär James Brokenshire MP ütles: ``Enamus inimesi on nõus, et peame ehitama tuleviku põlvkondadele, kuid paljud tunnetavad, et nende kodud nende kohalikes piirkondades ei vasta tasemele”.
See võiks panna ka meid Eestis mõtlema, kas tulla lõpuks ka arhitektuuris välja mugavustsoonist ja hakata mõtlema erinevalt eelnevast lähenemisest, Eesti linnade arengule.
TEISE MAAILMASÕJA hävitustöö mujal
http://www.revisionist.net/bombed-cities.html
Seda aega keegi ei mäletagi ja omaks ka ei pea, kuid mõjud kestavad tänapäevani ja sellele tuleks vastu seista nagu haigusele, millest on tervenetud, kuid mille tüsistused on tunda.
Suurim hukkunute arv ühe rünnaku jooksul.
1 Hamburg: 34,000
2 Dresden: 22,700
3 Berliin: 20,000
4 Pforzheim: 17,600
5 Kassel: 10,000
6 Nordhausen: 8,800
7 Viin 8,700
8 Swinemünde: 8,000
9 Hannover 6,782
10 München 6,000
Suurim arv hävitatud hooneid
1 Berliin: 556,500
2 Hamburg: 295,650
3 Köln: 176,600
Hävitatud hoonestuse protsent enim kahjustatud linnades sõja lõpus
75-100% Jülich, Wesel, Emden, Prenzlau, Moers
50-75% Kassel, Köln, Nürnberg, Dortmund, Aachen, Essen, Bochum, Königsberg, Wilhelmshaven, Mainz, Stettin, Münster, Würzburg, Heilbronn, Pforzheim, Hanau, Nordhausen, Düren, Zweibrücken, Moers
25-50% Dresden, Berliin, Hamburg, Frankfurt, München, Bremen, Kiel, Stuttgart, Hannover, Düsseldorf, Stralsund, Bremerhaven, Osnabrück, Hildesheim, Braunschweig, Magdeburg, Bonn, Wiesbaden, Duisburg, Trier, Aschaffenburg, Saarbrücken, Kaiserslautern, Ludwigshafen, Mannheim, Karlsruhe, Kleve, Bocholt, Hamm, Halberstadt, Dessau, Mönchengladbach, Ulm, Augsburg, Plauen, Freiburg, Krefeld, Mühlheim/Ruhr, Remscheid, Wuppertal, Pirmasens,, Hagen, Witten, Bottrop, Friedrichshafen
10-25% Leipzig, Lübeck, Bielefeld, Swinemünde, Oldenburg, Potsdam, Cottbus, Halle, Erfurt, Jena, Gera, Zwickau, Offenbach, Göttingen, Bamberg, Fürth, Regensburg, Gelsenkirchen, Oberhausen, Solingen, Leverkusen, Herne.
Nõukogude lennuväe rünnakus Tallinnas 9. ja 10. märtsil 1944. aastal hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi, kokku 725 inimest.
Hävinenud arhitektuuri taastamise praktikad Euroopas.
Hildesheim. 90% hoonestusest hävis, Raekoja plats taastati aastaks 2010. Eelnev hoonestus, platsil asunud administratiivhooned lammutati 1980ndatel aastatel, millele eelnes kriitika kaasaaegse arhitektuuri suunal. Romaani stiilis kirikud taastati lihtsustatud kujul.
Frankfurt
Dom-Römer, linnaosa taastamine vanalinna piirkonnas
Maini-äärses Frankfurdis taastati kvartal, mis asub Römerbergi väljaku ja Frankfurdi katedraali vahel. Eelnevalt lammutati administratiivhoone. Kvartal avati 2018. aasta septembris. Tekkis uus vanalinn, uus keskkond, 35 elu- ja ärihoonet, millede seas on ka 15 rekonstrueeringut. Ehitusalune pind on 7000m2.
Samuti on taastatud läheduses asuv raekoda, mida kasutatakse erinevatel avalikkusele suunatud eesmärkidel, mitte muuseumina. 1944. aasta 22. märtsil hävitati suurem osa hoonest, fassaad taastati täpselt, kuid sisu kaasaegses võtmes, 1974 ja 2005 a.
Dresden
Frauenkirche ja selle ümbrus. Kiriku taastamist alustati alles 1990. aastate alguses. Valmis 2005. aastal.
Brüssel
Rue de Laeken
1993 lammutati administratiivhoone “Tour Bleue” ja ehitati traditsiooniline hoonestus.
Koordineeritud Maurice Culot ja Caroline Mierop.
Projekteerijad - Gabriele Tagliaventi, Marco Gaiani, Valerie Gevers, Marc Heene Michel Leloup ja Gabor Somssich, Javier Cenicacelaya ja Inigo Salona Liam O'Connor ja John Robins, Joseph Altuna et Marie-Laure Petit, Jean-Philippe Garric ja Valerie Negre, Sylvie Assassin, Barthélémy Dumons, Philippe Gisclard ja Nathalie Prat, ATLANTE arhitektid.
“Rue de Laekeni rekonstrueerimisprojekti lõpuleviimine on märk lootusest, mis kahtlemata tähistab uue, inimlikuma Euroopa linnaehituse ajastu algust.”
Suurbritannia kroonprints Charles
Varssavi
1944 otsustati taastada Varssavi kesklinn. 1945 kuulutati linn uuesti Poola pealinnaks. Rekonstrueerimist õigustas Varssavi rahvuslik tähtsus Poola pealinnana ja rahva identiteedi säilitajana.
Nürnberg
1947 korraldati üks esimesi konkursse, plaaniga taastada vanalinn, millest 90% oli varemetes.
Heinz Schmeisner, Wilhelm Schlegtendal - projekti vedanud arhitektid. Taastamine algas olulisematest hoonetest, keskaegne kirik St. Lorenz, St. Sebald ja Neitsi Maarja katedraal, (Frauenkirche). Linna plaan jäeti suures osas samaks, kuid mõned kohad muudeti liikluse huvides paremaks.
1970ndate keskel oli organisatsioon “Altstadtfreunde” taastamise propageerimise avalikuks kanaliks ja võitles 1950ndail rajatud hoonete asendamise eest ajaloolistega.
Nürnbergis on siiski eristatavad 1950ndate aastate hooned. Kõik ei ole päris ideaalne. Taastati kirikud ja kindlustused. Muus osas tehti järeleandmisi, mis võiks olla tõestuseks, et lihtsalt mahuline taastamine ei ole tulemuslik.
http://www.thirdreichruins.com/nuernberg.htm Võrdlused, enne ja pärast sõda.
Freudenstadt
Taastati. See hilisrenessansi linn hävitati sõjas. Taastamise debatis võitsid Stuttgardi kooli/koolkonna konservatiivid.
Freiburg
27.nov 1944 pommitamine. https://heideblog.com/2014/11/27/the-day-freiburg-was-destroyed/
Taastatud vanalinn näeb nii autente välja, et seda on peetud hästi säilinud originaaliks.
Berliin
Riigipäeva (Reichstag) hoone. 1991 otsustati riigipäevahoone edaspidise kasutamise kasuks. 1960-te aastate ümberehitus ei olnud enam sobiv ning 1992 korraldati hoone renoveerimiseks konkurss.
1994 kehtestati kulude ülemmääraks 300 miljonit eurot.
Elblag
Üldiselt suurepäraselt taastatud Poola linn, seal on küll veidraid taastamisi, nagu raekoda, objektile on püütud loominguliselt lisaväärtust anda, aga kõik ei saagi õnnestuda.
https://www.skyscrapercity.com/showthread.php?t=1515133
ERINEVAD VASTUARGUMENDID NARVA VANALINNA TAASTAMISE ETTEPANEKULE
MUINSUSKAITSE JA SEISUKOHT NARVA VANALINNA ARENGUSTRATEEGIA JA LINNAOSA ÜLDPLANEERINGU LÄHTEÜLESANDE JUURDE (VÄLJAVÕTE)
Muinsuskaitselised kaalutlused.
Sõjaeelse Narva vanalinna täielik taastamine ei ole võimalik:
1.- kuna Narva linnaarhiiv läks sõja ajal kaduma on rõhuva enamiku hoonete
taastamine/rekonstrueerimine selleks vajalike plaanimaterjalide puudumisel
võimatu; piisavat plaani- ja fotomaterjali on ainult kümnekonna hoone kohta
(põhiliselt S. Karlingi raamatus);
2.- vanalinna taastamine (nii tänavate, kui ka hoonestuse osas) nõuaks kogu
sõjajärgse hoonestuse lammutamist, mis ei ole majanduslikult reaalne ega ka
ajalooliselt õigustatud;
3. - rahvusvaheliselt tunnustatud muinsuskaitse põhimõtted (hartad, konventsioonid)
ei pea rekonstrueerimist („uue vana püstitamist”) põhimõtteliselt õigeks ja
aktsepteerivad seda ainult erandlikel juhtudel;
Vastuväited muinsuskaitselistele kaalutlustele punktide 1,2, 3 järjekorras.
1. Plaanimaterjalide puudumise väide ei tugine otsesele uurimusele, see on arvamuslik . Keegi ole selles mahus vastavat tööd ette võtnud, sest seda saabki teha alles vanalinna taastamise eesmärgil. On olemas 1926 a kaart, täpsete hoonete asukohtade ja tänavavõrguga. On olemas ennesõjaaegset pildimaterjali ja filmimaterjali ning ka hulgaliselt pilte varemetest, kus on konstruktsioonid avatult näha. Projekteerimise käigus tuleb materjale otsida ja tänavate-kvartalite kaupa süstematiseerida. Enne sõjaaegne projekteerimine ei toimunud kaasaegse täpsusega, seega kui projekt olekski alles, siis see ei pruugi olla sugugi informatiivsem kui fotomaterjali põhjal taastatav projekt.
Ehitamine põhines lihtsatel joonistel, väljakujunenud lahendustel, traditsioonidel, käsitööoskusel. Ehitati maja, kohalikele tavadele vastavalt, ehitustehnikaks olid käsitööriistad ja hobutransport.
Samuti ei ole ka näiteks Tallinna vanalinn see, mis ta oli 1940 aastal, ümberehituste, remontide tõttu tekivad paratamatud muudatused.
Narva vanalinna kohta Euroopa muuseumides leiduvat fotomaterjali on katalooginud Anton Weiss-Wendt albumis „Mustvalge linn“ - „Schwarz-weisse Stadt“ Vana-Narva fotoajalugu.
Kataloogist selgub, et Narva-aineliste negatiivide ja fotode arv on üllatavalt suur ning ületab paari tuhande säilitusühiku piiri. Kindlaks on õnnestunud teha kaksteist Eesti ja välismaa arhiivi ja muuseumi, mille fondides kajastatakse Narva temaatikat. Loomulikult pole see kaugeltki kõik, samuti ei pretendeeri täiuslikkusele ka antud kataloog. Seda kasvõi juba sellepärast, et vaatluse alt on välja jäetud erakogud, kus kindlasti leiduks üht-teist huvitavat esitatule lisaks. Vastavad negatiivide/fotode nimistikud avaldatakse asutuste kaupa. Raamatu autor Anton Weiss-Wendt sündis 1973. aastal Narvas. 1997. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo osakonna, hetkel New Yorgi Ülikooli magistrant. Spetsialiseerumine: Narva ajalugu 19.-20. sajandil, holokaust Eestis. Narva Muinsuskaitse Seltsi, Vana-Narva Seltsi ning Balti Seltsi Saksamaal liige.
Vaata ka:
https://ekspress.delfi.ee/kuum/narvast-parit-ajaloolane-eestlastel-puudub-inimlikkus?id=28787571 Tema Eesti ajaloo käsitlusega ei pea nõustuma. MTÜ Vana Narva, pildid , interaktiivne kaart.
http://old.narva.ee/index.php?lang=en&cont=gallery&mode=user&action=view&id=pank
Kui on teada endise hoone gabariidid, akende paigutus ja stilistika, siis neid teadmisi kasutades - isegi juhul, kui meil pole kogu informatsiooni - saame taastada hoone selliselt, et selle esteetiline mõju on võrreldav originaaliga. Ka varemetest ülesehitamise puhul ei ole tulemus täpselt algupärasega samane. Rekonstrueerimise puhul ei ole võimalik saada enam sama katusekivi, sama krohvi ja värvi täpselt nagu oli originaalil. Endisaegsete käsitööakende puhul kasutati käsitööriistu, mida praegu ei kasutata, erinevused on ilmsed.
2. Vanalinna taastamine (nii tänavate, kui ka hoonestuse osas) nõuaks kogu
sõjajärgse hoonestuse lammutamist, mis ei ole majanduslikult reaalne ega ka
ajalooliselt õigustatud;
Hoonetüüp Hruštšovka (vene keeles хрущёвка) on kunagise Moskva peaarhitekti Vitali Lagutenko projekti järgi ehitatud kahe- kuni viiekorruseline paneel- või telliselamu.[1] Selle sarnaseimaks vasteks Eesti oludes võib pidada tüüpprojekt 1-317 järgi ehitatud maju. Nõukogude Liidus ehitati hruštšovkasid massiliselt eelkõige Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal, kelle järgi nad said ka oma hüüdnime. Nendesse majutati 25 protsenti NSV Liidu rahvastikust ehk 57 miljonit inimest.[1] (allikas: Wikipedia)
Sõjajärgse hoonestuse lammutamine oleks hüveline tegu, sellist ``arhitektuuri`` ei tule säilitada, eriti arvestades selle planeeritud lühikest eluiga mille lõppu ajaliselt see on jõudnud ja unikaalsuse puudumist.
Majandusliku reaalsuse kohta toon näite naaberriigist:
Moskvas on vastu võetud, 1 augustist 2017 a kuni 2032 a läbi viidav elamufondi renoveerimise programm.
Постановление правительства Москвы N 497-ПП от 1 августа 2017 г.
«Программе реновации жилищного фонда в городе Москве».
Вступило в силу 1 августа 2017 года.
Программа реновации принята на срок до 2032 года.
Mille sisuks on see, et lammutamisele on määratud 1671 korterelamut, kogupindalaga 6,1 miljonit m2 ja seda ainuüksi selleks, et parandada elamistingimusi ja loobuda amortiseerunud hoonete rekonstrueerimisest, mitte palju õilsama eesmärgi- vanalinna taastamise nimel.
Elanikud paigutatakse ümber uutesse korterelamutesse. See näitab ka seda , et tulevikku planeeritakse pikalt ette.
Narvas vanalinnas on 41 hruśtśhovkat, netopind 55 589 m2, kokku 935 korterit.
3. - rahvusvaheliselt tunnustatud muinsuskaitse põhimõtted (hartad, konventsioonid) ei pea rekonstrueerimist („uue vana püstitamist”) põhimõtteliselt õigeks ja aktsepteerivad seda ainult erandlikel juhtudel;
Veneetsia harta ei ole otseselt kohustuslik, tegu on üldise suunisega, mida tuleb aga tõlgendada vastavalt konkreetsetele oludele ehk konteksti silmas pidades. Erandlikud juhud ei ole ka hartas välistatud.
Rahvusvahelised konventsioonid
Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon(14.05.1954, Haag; Eesti Vabariik ühines 22.02.1995);
Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon (14.11.1970, Pariis; ratifitseeritud 05.04.1995);
Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon (16.11.1972, Pariis; ratifitseeritud 05.04.1995);
Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon (16.01.1992, Valletta; ratifitseeritud 23.10.1996);
Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon (03.10.1985, Granada; ratifitseeritud 23.10.1996);
Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Uurimiskeskuse (ICCROM) põhikiri (21.10.1993; Eesti Vabariik ühines 27.09.2000);
Hariduses, teaduses ja muus kultuurivaldkonnas kasutatavate esemete sisseveo kokkuleppe protokoll (17.06.1950, Firenze; Eesti Vabariik ühines 13.06.2001);
Hariduses, teaduses ja muus kultuurivaldkonnas kasutatavate esemete sisseveo kokkuleppe protokoll (26.11.1976, Nairobi; Eesti Vabariik ühines 13.06.2001);
Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsiooni protokolli teine protokoll (26.03.1999, Haag; Eesti Vabariik ühines 24.12.2004);
Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon (17.10.2003, Pariis; jõustunud 27.04.2006);
UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon
OLEMASOLEVATE HRUŚTŚHOVKADE HINNA MUUTUMINE SELLE REKONSTRUEERIMISE PUHUL,
Neile, kes siiski arvavad, et seniste stalinistlikke kolemajade kõpitsemine, mille eluiga on läbi saamas, oleks ikkagi mõistlik vastuväiteks järgnev.
Kujutame ette olukorda, kui hruśtśovkasi hakatakse soojustama EPS soojustussüsteemiga või muul viisil, kommunikatsioone välja vahetama ja trepikodasid ning kortereid remontima ja katusekatet vahetama.
Soojustamine 200 mm EPS60 ja krohvkate ca 70 eur/m2+km
Villale sama paksuse juures kulu ca 90 eur/m2+km
Katuse vahetus koos pööningu soojustamisega ca 130.-/ m2+km.
Sellisel viisil maksaks hoone remontimine ca 160 000.- eur, ilma trepikodasid ja kommunikatsioone puudutamata. Koos kommunikatsioonidega ca 300 000.- eur.
Juba fassaadi soojustamise hind on ligilähedaselt võrdne hoone lammutamise hinnaga.
10 aastat hiljem oleks olukord selline: vana hoone rekonstrueerimisele on kulutatud 160 000.-..300 000.- eurot, pool laenust on makstud, kuid tuleb hakata tegelema remondiga, nii katusel kui fassaadil ilmneb juba amortiseerumise märke, mille põhjuseks on odavad lahendused.
20 aasta pärast oleks rekonstrueerimine ennast ära tasunud, st pangalaenud või finantseeringud tasa ja kogukulu korterile hakkab vähenema, küttekulud on vähenenud ja pangalaenud makstud. Kuid samal ajal põhikonstruktsioonid amortiseeruvad jätkuvalt, kuigi aeglaselt ja korteri hind, mis vahepeal oli tõusnud, hakkab uuesti langema. Remondist, eriti fassaadi remondist ei pääse.
30-40 aasta pärast hoone lammutatakse, millegi muu ja uuema ehitamise eesmärgil, enne on aga kulutatud rekonstrueerimiseks märkimisväärne raha. Elanikud said elada oma vanas majas, kortereid müüdi vahepeal ja koliti sisse ja välja, inimesed elasid oma elukest, aga vanalinna nad ei saanud…ja ei saagi, sest juba on kerkinud uued nö moodsad hooned, lammutamine vanalinna taastamise eesmärgil ei tule enam kõne alla. Samuti on kallinenud fossiilkütused ja elekter ning sellega seoses ka ehituse hinnad. Vanalinn jäi ajalukku ja vanalinna territoorium on homogeenselt kokku sulanud ülejäänud Narva linnaga, seda läbib paar magistraali ning raekoja platsi vastas on klaasist kuubik, mis katab mõned vanad vundamendid, mille vaatamise eest saab piletiraha maksta.
TAASTAMINE, HOONETE TÜÜBID
Narva vanalinna tuleks taastada eelistatult tänavate kaupa, see võimaldab tekitada kiiremini terviklikud tänavafrondid. Kõikides piirkondades ei ole see võimalik. Taastatud tänavate ja kvartalite struktuur tagab ca 3 korda tihedama asustuse pinnaühiku kohta kui seda on olemasolev hoonestus.
Taastatakse hoonete fassaadid, hoonete sisu vastavalt kaasaegsetele vajadustele plaanilahenduse mõttes, välja arvatud valikuliselt hooned mida on võimalik ja vajalik taastada ajaloolises identsuses.
Vanalinnas taastatakse hooned kolmes erinevas lähendis, vastavalt valitud piirkonnale ja arhiivimaterjalide täpsusele.
1. Võimalikult täpne koopia. Fassaadide taastamine võimalikult sarnaselt originaaliga ja sisu vastavalt kaasaegsetele vajadustele. Fassaadi materjalid on naturaalsed, paekivi, lubikrohv, sepis, aknad täispuidust käsitööaknad, kvaliteet ja lähenemine sama nagu ajalooliste hoonete remondi puhul.
Nii on taastatud Riia raekoda ja Maini äärse Frankfurdi raekoda.
2. Lihtsam lähenemine. Hoonete esimene korrus analoogne klassile 1. Ülemised korrused - lubatud on lihtsustused.
3. Mahuline samasus, kuid traditsiooniline lähenemine. Seda võiks kasutada vanalinna põhjapoolses osas ja tänavalõppudes.
Hoonete kohta tuleb teha arhiivimaterjalide järgi arhitektuursete põhidetailide ja stilistika kohta kataloogid ja projekteerimise eritingimused.
SEADUSANDLIK BAAS KOHALIKE ELANIKE ÜMBERASUSTAMISEKS UUTELE ELAMISPINDADELE, SELLE ETAPID.
Narva vanalinna ajaloolise taastamise ideega seotult on kasulik teada, et on olemas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt tellitud "Tühjenevate korterelamute ja korteriühistu võlgnevuste probleemi lahenduste võrdlev õiguslik analüüs". 2016 a. Autor: Advokaadibüroo Sorainen. Peatükis 2.2.3 lk 40-42, räägitakse elanike ümberasustamisest perspektiivikamatesse majadesse ning tühjenenud kortermajade lammutamisest. Samuti on kasulik teada Saksamaa Stadtumbau Ost ehk Saksamaa idapiirkondade linnade ümberkujundamise kava, peatükis 3.1 lk 58-59.
http://www.bmi.bund.de/SharedDocs/downloads/DE/publikationen/themen/bauen/wohnen/stadtumbau-ost.pdf?__blob=publicationFile&v=3
Töö käsitleb ümberasustamisega seotud juriidilisi ja majanduslikke küsimusi.
Tuleb ka arvestada võimaliku mõjuna Narva vanalinnas tekkivat hruštšovkade tühjenemise probleemi. Kinnisvara hind on Narva vanalinna piirkonnas küll madal, kuid ehituskvaliteet ja elamispindade planeering ei ole noortele atraktiivne, sama probleem on paljudes teistes Eesti linnades, kus nõukogudeaegse hoonestuse elanikeks on valdavalt pensioniealised inimesed. Sellega kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud. Kinnisvara ei ole võimalik müüa sobiva hinnaga, ka rekonstrueerimise puhul ei teki olulist hinnalisa. Ümbruskond, elukeskkonna madal atraktiivsus hoiab kinnisvara hinna all. See mõjutab elanikkonna kasvu, sisserännet, iivet. Motivatsioon ja side oma linnaga langeb, see aitab kaasa sotsiaalsele passiivsusele ja vähendab usku paremasse tulevikku.
Narva rahvaarv langeb, 2000 kuni 2011 vähenes elanike arv 14,6%, hoolimata kunagisest atraktiivsest asukohast piirilinnana.
Sama probleemi on käsitlenud Jiri Tintera, TTÜ doktorant, Valga linnaarhitekt, Valga näitel, kusjuures üheks rõhuasetuseks on tema käsitluses vanalinna taaselustamine, mis tagaks linna parema arengu.
Ümberasustamise puhul on Narvas kaalutud võimalust rajada uued parema planeeringuga korterelamud vanalinnast põhja pool asuvatele kinnistutele, mis on hetkel hoonestamata. Vabaduse tn 24 18431 m², Rakvere tn 22f 14386 m², A. Puškini tn 32b 8133 m², Sepa tn 7a 13012 m².
Kokku 42986 m2, Sinna saab rajada ca 50-60 000 m2 elamispinda. Hetkel on olemasoleva tüüpse hoonestuse kinnistute pindala vanalinna piirkonnas kokku 67297 m2.
Esimene variant: Teatud osa elanikkonnast asustatakse ümber vanalinna territooriumile rajatavatesse majadesse ja ilmselgelt tuleb arvestada kinnisvara hindasid ja elanike soove, kusjuures väljaspoole vanalinna asumisel peaks lisanduma elanikele boonusena lisahüved, sest elukoha asukoht muutub.
Tabelis on hinnad hetkeseisuga, ka müügihinnad, kuid reaalselt toimub raha odavnemine ja müüdava kinnisvara kallinemine. 10 aasta pärast ei ole enam sellised müügihinnad, need on kõrgemad. Kinnisvara väärtus tõuseb hiljem ka seoses keskkonna kvaliteedi tõusuga. Korterite hinnatõus on üldiselt ca 4% aastas, seega mida kiiremini ja mahukamalt esimesed Narva vanalinna taastavad investeeringud teha, seda suurem on hiljem saadav kasu või nö plusspoolele jäämise võimalus, tervikkeskkond valmib optimistlikult ca 10..15 aasta jooksul.
Teine variant: Mis on ka ehituslikult lihtsam, on kogu praegune Narva vanalinna maa-alal paiknev elanikkond asustada ümber uutesse lähiümbrusesse ehitatavatesse majadesse ja seejärel on võimalik olemasolev hoonestus lammutada ja tühjal maa-alal teostada arheoloogilised uuringud, ja seejärel ehitustööd. Sellisel juhul jääks ära ja elanikkonna ebavõrdne jaotamise küsimus vanalinna ja selle ümbruse vahel.
VAJAME KIIRESTI KONKREETSEID OTSUSEID NARVA VANALINNA TAASTAMISEKS
Selleks, et Narvale ja kogu Ida-Virumaa piirkonnale erakordseid uusi võimalusi pakkuv Narva vanalinna taastamise idee ei jääks vaid ideeks, tuleb teha kiiresti mitmeid olulisi otsuseid õiges järjekorras.
1. Vastu võtta otsus mitte ehitada, rekonstrueerida ega projekteerida uusi hooneid Narva vanalinna piirkonnas. Sellega kaasneb olemasoleva DP kehtivuse peatamine.
See on vajalik selleks, et lisainvesteeringud hoonetesse või uute projekteerimine ja ehitamine ei tekitaks täiendavaid juriidilisi probleeme.
2. Seejärel koostatakse Narva vanalinna taastamise seadus. Ilma sellise seaduseta venib protsess kohtuasjades lõpmatuseni, mis on olemasoleva seadusandluse puhul on ilmselge. Eeldus on, et kogu olemasolev hoonestus (täpsustus vanalinna plaanil) lammutatakse.
Taastamise seadus sisaldab:
Narva vanalinna maa-ala (kinnistute) omandi üleminek uuele/uutele omanikele, sh riigi osalus. Nende õigused ja kohustused.
Kinnisvara- enamasti korterite omanike õigused ja kohustused ning vastu antava asenduspinna suurus ja parameetrid suhtes olemasolevaga. Tähtaeg on piirang, vaidluste aastatepikkune läbiviimne ei saa olla võimalik, lisaks toetab seda kvaliteetsema eluaseme vastu saamine.
Narva vanalinna piirkond tuleb eraldada selleks ajaks Narva linna alluvusest, vastava harjumusega asju ajades, mis on tavaolukorras kohalikule omavalitsusele kohane, ei ole see võimalik elanike huvides vanalinna taastamise olukorras.
Narva taastamise seadus sisaldab erandeid ehitusseaduse osas, mis on vajalikud sellise projekti elluviimiseks. Siin ei ole mitte midagi erilist, lihtsalt ühe keskmiselt suurema arendusprojekti tõhusaks elluviimiseks vajalik uus regulatsioonide kogum.
Samuti kohustab seadus allume järgnevale p 3.
3. Uus linnaplaneerimise programm.
Narva uus linnaplaneerimise programm, lähiala ja vanalinna osa uus DP, kus on sätestatud vajalikud täpsed nõuded hoonetele, mitte ainult üldtingimused ja parameetrid, mis esteetikat ei taga, nagu on olnud senine praktika. See tuleks ühendada mahulise projekteerimisega ja arhiividest ning erakogudest kättesaadava info analüüsiga hoonete kaupa.
a) Arhiivimaterjalid ja nende läbitöötamine hoonete kaupa.
Tuleb luua eraldi arhiiv, kuhu koopiatena, failidena või originaalidena kogutakse kõik kättesaadavad pildid, joonised ja filmimaterjalid ja süstematiseeritakse tänavafrontide ja aadresside kaupa. Koostatakse vastav tüpoloogia, ehitusviisid ja detailid. See on maksimaalselt 3-4 inimese töökoht ja see töö viiakse läbi sellel ajal kui rajatakse uut eluhoonestust.
b) Projekteerimine.
Arhitektuurne projekteerimine vanalinna on olemuselt erinev uue hoonestuse projekteerimiset ja kätkeb endast olemasolevate eelnevalt kokku lepitud ajaloolistel alustel tüpoloogiliste elementide ja mahtude ning materjalide kasutamist, loominguline vabadus selle kaasaegses mõttes on piiratud. Kogu alal on peakoordinaator ja projekteerimise alltöövõtjad. Võimalik on kutsuda mõni tuntud arhitektuuri suvekool või kaasata konsultantidena analoogsetes projektides osalenud arhitekte mujalt.
Täpsustused: Narva vanalinna taastamise seaduse kohta:
Korteriomanikel puudub sellest hetkest alates õigus müüa korterit kellelegi teisele kui arendajale. Selles on ka kasu, sest neil võib müügisoovi korral olla korteri müügiga paratamatud raskuseid, nüüd on see võimalik.
Sellega seotult võib väheneda uute elamispindade vajaduse maht, kui on elanikke, kes soovivad kinnisvara müügi järgselt oma elupaiga rajada mujale. Kuna korterite hinnad ei ole eriti kõrged, siis seda võib loota, kuid mitte arvestada kui võimalusega vähendada ümberasumiseks vajalike korterite ehitamise mahtu. Korteritele hruśtśovkades tehakse hindamisaktid, lähtudes hoone asukohast ja seejärel korteri suurusest ja selle väärtusest, millest ei saa ilmselt ümber minna, sest kui kodanikud on teinud korterisse investeeringuid, siis tuleks sellega arvestada. Korteri müügi korral arendajale puudub loomulikult õigus asenduspinnale uues kortermajas.
Korteri hindamise puhul, kuna vanalinna taastamise protsess võtab aega, tuleb hinnata neid ümber teatud aastate järel, või siduda inflatsiooni või kinnisvara hindade muutumisega. Praegu hinnatud korteri müük 10 aasta pärast sama hinnaga arendajale tekitab vastuseisu. Samal ajal kindlasti ei saa omanik arvestada korteri hinna tõusuga keskkonna paranemise tõttu vanalinna piirkonnas, sellised lootused tuleb välistada, korteri hind jääb fikseerituks.
Kolimiskulud kompenseeritakse ja antakse välja kolimise tähtaeg uusehitusse. Siin võib teha lisaregulatsiooni selles osas, et kas on vaja kõigile kolimiskulude kompenseerimist või on see vajalik ainult vähem toimetulevatele leibkondadele. Eraldi küsimus on ka üksi elavad vanemad inimesed, kes erinevatel põhjustel, nt dementsuse tõttu ei ole võimelised ise kolimist korraldama - neile tuleb füüsiline abi kuludesse sisse arvestada, kaasata tuleb vastava ala spetsialistid, kes on kompetentsed suhtlema sellises seisus inimestega. Küsimus tekib ka siis, kui elanikul puuduvad pärijad ja tema vanus ilmsesti on selline, et ta uuele elamispinnale ei jõua. Sellisel juhul rakendatakse olemasolevat seadusandlust omandi üleminekul omaniku surma korral, või/ja muudetakse neid selle projekti raames. Samuti erijuhud ei või takistuseks saada ning juriidilised lahendused tuleb ette näha, näiteks kui korteriomanik on keegi teine kui selle elanik, ning omanikku ei ole võimalik kätte saada tehingu vormistamiseks, kui korteril on võlg ja selle suurus ületab korteri maksumuse, kui korter kuulub juriidilisele isikule, mitmele isikule ja muud võimalikud variandid.
Küsimuse, kes jääb elama vanalinna, (puudutab esimest varianti, kus olsa elanikkonda jääb vanalinna) lahendaks selliselt, et soovijad saavad uuselamutesse, vanalinna saab jääda, eeldades, et sinna on nn tung suurem, kas siis laste arvu järgi, vanuse järgi, eelistades nooremaid ja abielus peresid või siis ameti järgi - viimane kriteerium eeldab, et vanalinna jääjatel on amet või äri, mida ta saab elukeskkonna rikastamiseks kasutada, nö väikeettevõtluse eri liigid, kontorid poed, teenusepakkujad.
Narva vanalinna taastamise etapid
1. Hoonete ja korterite maksumuse hindamine.
Hindamise aluseks on hoone asukoht, korteri pindala, selle seisund. Ülemäära keeruliseks ei saa seda süsteemi teha.
2. Maaüksuste ümberkujundamine ja piiride muutmine planeerimise järgselt.
Luuakse plaanimaterjal, kus on kajastatud uued kinnistud ja teed, eskiisi mahus alul kvartalite kaupa ja täpsemalt juba rajatavat hoonete ehitusaluse pinna järgi. Eskiisi lahenduse aluseks peab olema siiski juba valminud rajatavate hoonete paiknemise plaan. Edasine on siis kvartali sisene kinnistute täpsem moodustamine seal, kus see on vajalik.
3. Ümberasustamise kava koostamine, seoses uushoonestuse rajamisega.
Uuselamute rajamise järjekord ja lammutusjärjekord on omavahel seotud. (var 1. Var 2 kohaselt ehitatake puhtale platsile) Esmalt rajatakse etapi kaupa uued korterelamud ja seejärel paigutatakse elanikkond nendesse järk-järgult ümber ning lammutatud aladel algavad arheoloogilised uuringud. See on kajastatud lammutamise-ehitamise plaanilahenduse ideekavandil.
- Ümberasustamise juriidilise külje lihtsustamine.
- Kommunikatsioonide, elekter, vesi, kanalisatsioon, gaas, tehniliste võimuste hindamine. Süsteemis võiks kasutada päikeseenergiat või muud taastuvenergiat.
- Teedevõrgu ümberpaigutamise analüüs.
Arheoloogiliste uurimiste kava ja järjekord seoses ehitusjärjekorraga
Põhimõte on toodud lammutus-ehituskava plaanidel, peale lammutamist järgnevad kohe arheoloogilised uurimistööd, mida saab teha ka aastaringselt vastavat ala katvate tellingute all, mitte üksnes kolmel suvekuul.
Veel mõned küsimused seoses Narva vanalinna taastamise projektiga
Avaliku kasutusega hooned, kirikud, olemasolevad koolimajad
Kirikute taastamine peaks toimuma küllaltki protsessi algfaasis. Kuidas keegi neid ka mõistab - kas maamärkidena või jumalakodadena , kuid kirikud on linnades alati olnud ja jäävad olulisteks sümboliteks ning seda tuleb ka arvestada. Kirikuhoonet saab kasutada mitmel otstarbel kohaliku kogukonna heaks, kindlasti aga ka kirikuhoone põhifunktsiooni mõttes, näiteks ka nii, et pühapäevasel päeval sõidab sinna vaimulik teenistust läbi viima või resideerub kohapeal. Ei ole vaja kramplikult vabandada välja kiriku rajamist sellega, et seal saab korraldada kontserte, milleks ta ei ole tegelikult mõeldud.
Olemasolev muusikakool on ilmselgelt sobimatu arhitektuuriga vanalinna. Kuna vanalinn tuleb taastada terviklikult, siis tuleb vanalinna põhjaosasse leida koht uue muusikakooli rajamiseks.
Uued hooned mis tehakse stiililiste imitatsioonidena:
Vanalinna lõuna- ja põhjaosa erinevus
Vanalinna põhjaosa on võrreldes lõunaosaga ajalooliselt juba hõredam ja ka ilmetum, seda võrreldes siis lõunaosaga alates raekoja platsist.
Seega tuleb kaaluda seal hoonestuse tihendamist ja suurendamist viisil, mis ei riku tervikut.
Seda juba seetõttu, et ümberasustatavad elanikud (taastamise variant 1.) peaks eeskätt kodud saama just selles piirkonnas. Täpselt analoogselt ennesõja aegsel kujul taastades jääb seal ehitustihedus hõredaks.
NARVA VANALINNA OLEMASOLEAVAST ÜLDPLANEERINGUST
Üldplaneering kattub väga vähesel määral Narva vanalinna taastamise ideega, kuid ei lähene vanalinnale selle ajaloolise terviku seisukohast.
Vastuoluline on mõte rajada mitte perimeetriline hoonestus, teha negatiivid, kus endise kvartali sisemus, mis oli õu asendatakse hoonega ja endisaegsete hoonete alune ala jäetakse sillutiseks-muruks, ning plaan säilitada enamus olemasolevast ``arhitektuurist`` .
Väljavõte planeeringu tekstist: Vanalinna lõunaosa hoonestati 1950. aastatel enamuses perimetraalselt tänavate ääres paiknevate kaldkatuse ja krohvitud fassaadiga 3-korruseliste korterelamutega (arhitektuur lähedane ennesõjaaegsele 1930-ndate II poole esindustraditsionalistlikule laadile) ja ehitamise aastaarvud sissepääsude kohal. Vanalinna lääneserva Vestervalli tänavale rajati 1-317 tüüpprojekti järgi 3-korruselised korterelamud. Mõlema hoonestusala terviklik miljöö kuulub säilitamisele ja alad on määratud miljööväärtuslikeks, et näidata enam välja ajalugu ning väärtustada ka hilisemaid ajaloo perioode.
Markeerimised – tänavate või vanade vundamentide eksponeerimised nagu planeeringus on välja pakutud ei ole praktilised, samuti ei ole sellised markeeringud hoomatavad, märgatavad ja nad ei tekita linnaruumi, see ei anna mahulist adekvaatsust, nad on analoogsed mälestus- või infotahvliga. See on äärmine meede, mis töötaks kohtades kus hoonete taastamine ei ole võimalik.
September, 2010 Lepingu nr Plan-2007-061-01 NARVA VANALINNA LINNAOSA ÜLDPLANEERINGU KESKKONNAMÕJU STRATEEGILINE HINDAMINE KSH ARUANNE
AS-i Narva Vesi andmetel on planeeringualal kriitilises seisus kohest rekonstrueerimist vajavaid joogiveetorustikke kokku umbes 3,5 km.
Vee-ettevõtte andmetel on planeeringualal isevoolsete kanalisatsioonitorustike materjaliks keraamika, betoon, asbotsement, survetorude materjal on teras. Tänavatorustike läbimõõdud on vahemikus 150-750 mm. Planeeringualal on kriitilises seisus kohest rekonstrueerimist vajavaid kanalisatsioonitorustikke umbes 2,6 km. Planeeringualal aadressil Jõe tn 1A (51101:002:0067) asub reoveepumpla nr. 4 ehk peapumpla. Pumpla kuja on 20 m. Lisaks vanalinna piirkonnale kogub reoveepumpla nr. 4 olmereovett veel järgmistelt aladelt: Soldino, Kerese, Pähklimäe, Kalevi ja Sutthoffi. Pumplast väljub 2 survetoru (2xø400 teras), mille kaudu pumbatakse reovesi mäest üles Pimeaia tänavale isevoolsesse torustikku. Pumpla on rajatud 1962. aastal ja rekonstrueeritud (üldehituslikud tööd) 2008. aastal ÜF projekti „Narva vee- ja heitveetorustikud” (meede nr. 2001/16/P/PE/008) raames. Pumplas on Sarlini pumbad, automaatika- ja juhtimissüsteem, valvesignalisatsioon.
Kokkuvõtlikult on kogu vanalinna alal on kanalisatsioonitorustike olukord halb.
HOONETE TAASTAMINE POLE KÜSIMUS KOOPIATE EHITAMISEST: NARVA VANALINNA TAASTAMINE ON KULTUURILINE, ESTEETILINE, ISAMAALINE, MAJANDUST TURGUTAV REGIONAALPOLIITILINE VÕIMAS
HEA MAINE PROJEKT
Hävitatud linnade ja hoonete puhul on tegemist hävinud kultuurilise väärtusega. Hooned on olnud kellegi omand, isiklik omand. Isiklikust omandist üldisem on üldrahvalik omand. Kuigi näiteks Tallinna vanalinnas on igal hoonel omanik, on käsitletav see samal ajal ka üldise kultuuriväärtusliku, üldrahvaliku omandina, mida kaitsevad ka seadused, kuni riigikaitseni välja. Omandil on tunnused ja väärtus, ta on või oli materiaalselt olemas, tal on-oli kuju, funktsioon, ajalugu.
Mis moodustab omandi väärtuse? Väärtuse moodustab materiaalne osa ja tema idee või struktuur, mis on mittemateriaalne, kuid korrastab ja annab materiaalsele vormi ja selle idee järgi on ta loodud. Nagu inimorganismi DNA. Omandit saab ära võtta, hävitada, müüa, kinkida. Kui omand on hävitatud, aga omandi väärtus on olnud ilmselge ja käesoleval juhul, hävitatud linna puhul on säilinud ja alles vaid omandi idee ja struktuur, mis on nagu hoone puhul projekt, masina puhul joonised, linna puhul planeering, siis võib väita, et ka see omab väärtust. See arutelu on selleks, et saada vastus küsimusele, kas n aastat tagasi hävitatud hoonete või pigem keskkonna taastamine on õigustatud või ei ole.
Väidame nüüd, et sellel mittemateriaalsel ideel ei ole väärtust, see on omas ajas sündinud ja ideena hiljem surnud ja mittekasutatav, kuna teame selliseid lihtsaid väiteid, et elame kaasajal ja maailm muutub, ehituskunst muutub, vajadused muutuvad. Sellele väitele tuginedes tekib vasturääkivus selles osas, et muinsuskaitse kaitseb materiaalset ja mittemateriaalne idee on pelgalt ajalugu. Ja ajalugu uuesti luua ei saa.
Kui ei saa uuesti luua, siis pole justkui ka väärtust sellel ideel, struktuuril ja planeeringul, mis oli olemas aastasadu. Kui sellel ei ole väärtust, kas siis see ei kahanda ka materiaalse osa väärtust, mida olemasolevana kaitstakse?
Muusika saab taastada tuginedes nootidele, seda küll ajaliselt hetkeks, kuid see ei tekita diskussioone ka siis, kui on teada, et esitusviis selle muusika loomise ajal on täpselt taastamatu. Ometi me hindame seda taastatut.
Naaseme nüüd algusesse tagasi ehk hetke, kui väitsime, et mittemateriaalne idee või struktuur on samuti üldrahvalik omand ja kultuuriline väärtus.
Kas me saame hooneid või linna “taastada” pelgalt ehitusmaterjale maja kujuliselt moodsas võtmes kokku paigutades, teades, et selles piirkonnas ajaloo pikkuse mõistes alles äsja, oli olnud kaua kehtinud ja ajalooliselt ennast õigustanud idee ja struktuur ja see omab väärtust? Siin sisaldub juba annus ignorantsust ja omandi ja väärtuse ühe olulise koostisosa eiramine.
Eesti Vabariik taastati samuti tuginedes ideele, vahepeal ei olnud iseseisvat riiklikku korraldust.
Sellega peaks olema veidi selgitatud Euroopa ühe arhitektuuripärli - Narva ajaloolise vanalinna - taastamise mõte.
Narva vanalinna taastamine on just majanduslikult õigustatud. Punktobjekti, üksiku hoone taastamise ja müügi puhul on kaalukaks argumendiks ehituse kulu ja müügi ja tulu vahe, milline tegevus halvas keskkonnas ennast majanduslikult ei õigusta.
Käesoleval juhul on tegemist keskkonna taastamisega, taas struktureerimisega, millel on kaudsed kaugeleulatuvad mõjud. Kui ehitada uues kvaliteedis keskkond, siis sellega kaasneb inimeste ja raha juurdevool. Kaunis keskkond toob harituid maksejõulisi inimesi, Venemaalt tulija ei lähe otse Tallinna, või siis soome turist ei piirdu Tallinnaga (see oli ka Fredi-Armand Tomps`i arvamus), vaid peatub ka Narvas. See ei puuduta ainult turismi, see on muudab inimeste liikumisharjumusi ja kinnisvara valiku asukohta.
Mida enam me siinjuures otsime põhjuseid loobuda Narva vanalinna terviklikust taastamisest, et jätta see või teine hoone alles, mis ei ole keskkonda tegelikult sobiv, seda suurem on risk, et selle taastamise majanduslikud mõjud on vaid lootus.
TEGEVUSETUSE TULEMUS NARVAS
Lisaks sellele , et mingi aja möödudes võib idee minna Vene või Hiina kapitali kätte….
Järgmine küsimus on, et tegevusetuse puhul tekivad kaudsed kahjud. (Sellest on ka ülalpool juttu) Olemasolevad hooned amortiseeruvad, nende eluiga hakatakse kunstlikult pikendama, lisanduvad kulud lisasoojustusele, küttesüsteemidele. Kulud on ikka, küll väiksemad, aga teatud aja möödudes asendatakse kinnistul olemasolev hoone uue moodsa hoonega, mis ehitusõiguse kohaselt on lubatud, kuid ei toeta kuidagi Narva kunagise vanalinna alal paikneva linnaosa terviklikkust. Hetkeseisuga on pea kõik majad EPS krohvisüsteemiga katmata, ühistud ei ole pangalõksus ja puudub formaalne takistus edasiseks tegevuseks Narva vanalinna taastamise ideega edasi minna.
Planeerimisel lähtutakse kriteeriumitest, mis ei loo kvalitatiivselt uut elukeskkonda, vaid järgib ja kohandab ehitusõigust toetumata ajaloole ja ei tehta seda, mis on maksimaalselt võimalik üldiseks hüveks.
MAJANDUSKRIIS
Majanduskriisi aeg on selliste projektide läbiviimiseks just õige aeg. Tekitatakse uued materiaalsed väärtused koos inimestele töö andmisega, selle asemel, et neid niisama rahaliselt sotsiaalabi kaudu toetada. Töötud kaevurid võiks saata lammutama ja arheoloogiliste uuringute abitöölisteks palgata. Üldse ei ole paha teatud oskuste laiapinnaline levik juba ehituskunsti pedagoogilises mõttes. Noored ehitajad saavad tööfronte erinevatel töölõikudel mida Eestis praktiseeritakse vähe ja seejärel see tööoskus rakendatakse ka mujal ja hiljem ja paraneb ehituskultuur ja selle oskuste mitmekesisus.
KOKKUVÕTE:
Narva vanalinna taastamine on võimalik.
Eesti Valitsusel, ametnikel ja kodanikel on ajalooline võimalus teha Narva vanalinna taastamisest Eesti jaoks kasulik rahvusvaheline maineprojekt ja piirkonna majandust elavdav vedur.
Ajaloolise barokse arhitektuuripärli taastamine teeks narvast turmismimagneti ja oleks kasulik Narvale, selle elanikele ja kogu regioonile
Narva vanalinna taastamiseks on vaja tahet ja konkreetseid otsuseid
Kert Kits, volitatud arhitekt VII
Siinjuures tänan idee generaatorit Lauri Vahtret, Parvel Pruunsilda ning Anneli Rõigast, kes teksti üle vaatas.
